Meie veri peab omama kergelt aluselist pH väärtust 7,365. Juba väike kõrvalekalle häirib organismi sisekeskkonda ja võib viia surmani. Kogu organismi funktsioon on sellele allutatud, püüdes hoida pH väärtust tasakaalus. Erinevad ained, sealhulgas happed, sisenevad meie verre ainevahetusprotsesside käigus. Need happed võivad verre sattuda näiteks hingamise (süsinikmonooksiid) kaudu, kuid kõige sagedamini toidu kaudu.
Veri peab olema tasakaalustatud pH-ga ja kogu organismi elutegevus allub sellele loogikale. Hapestatud veri neutraliseeritakse keha poolt igal juhul. Näiteks kaltsiumi väljapestes, kuigi see põhjustab selle puudust muudes kehaosades ja organites.
Meie toidust saadud toitainete ainevahetuse käigus toodetakse suur hulk kõrvalsaadusi ja muu hulgas happeid. Näiteks kui organismis lagundatakse suhkrut, tekib kõrvalsaadusena kusihape. Just sellist organismi liigset hapestumist hakkavad looduslike ravimeetodite pooldajad hiljuti tähelepanu pöörama. See on liigne hapete hulk, mis sisenevad meie kehasse peamiselt ebatervisliku toitumise ja stressi tõttu.
Kui vaatame inimese seedetrakti pH-d, siis leidub suu ja neelu piirkonnas leeliselist keskkonda. Seal toimub esimese seedimise protsess, kusjuures ensüümide abil (ptyaliin) lagundatakse süsivesikuid.
Maos on keskkond väga happeline, mis on vajalik valkude esimese seedimise jaoks. Seejärel liigub toit esimesse peensoole osa ehk kaksteistsõrmiksoole, kus osaliselt seedunud toit seguneb sapiga ja kõhunäärme seedeensüümidega.
Nii seedida saanud toit liigub peensoole, mis on kõige olulisem toitainete imendumiseks kehasse. See nõuab leeliselist keskkonda (pH 8-8,5). Meie tervis ja immuunsüsteemi kvaliteet sõltuvad suuresti peensoole kvaliteedist ja leeliselisest pH-st.
Seeditud toidujäägid liiguvad seejärel suurde soolestikku, kus on mikroorganismid, kes viimistlevad seede- ja eritusprotsessi. Isegi need mikroorganismid vajavad oma elutegevuseks leeliselist keskkonda.
Eesti
